Viibisin sellel kursusel praktikal lastepsühhiaatria osakonnas. Ühel päeval tuleb sinna üks varases teismeeas poiss koos oma emaga ning kaasas oli veel üks meesterahvas. Nimelt oli ema toonud lapse osakonda haiglaravile, kuid poiss ei tahtnud sinna jääda ning anus ema, et nad koju tagasi sõidaksid. Ema ning poiss mõlemad olid vene keele kõnelejad ning kuna valves polnud antud hetkel kedagi, kes oskaks suhtlustasandil vene keelt, siis palus õde minu käest, et ma püüaksin poisi maha rahustada, rääkdes temaga rahulikult. Olin muidugi nõus. Ema hoidis poisil käest kinni ning kiskus teda endaga kaasa, et nad astuksid uksest kaugemale (seisid endiselt ukse juures ning see läheb lahti vaid võtmega ning sulgub automaatselt). Poiss oli väga ärev - aina korrutas, et nad lahkuksid ja ütles, et tema ei jää siia. "Mina ei jää siia. Siin on igav.". Aina korrutas neid samu lauseid. Algul rääkis ta vaiksemal häälel, kuid mingi hetk hakkasid tal pisarad voolama ning ta hakkas hääletooni tõstma. Lõpuks ta jonnis seal.
Ma püüdsin järjepidavalt poissi rahustada, öeldes talle, et siin ei ole nii igav ja kohutav, kui ta arvata võib. selgitasin, et seal on igas vanuses noorukeid, kellega saab suhelda ning erinevad mängud on. Valveõe sõnul rääkisin poisile, et tal tuleb jääda osakonda mõneks ajaks ning ema ei saa temaga jääda. Palusin, et nad istuksid laua taha. Poiss suutis seda korraks teha, kuid natukese aja pärast hakkas jälle ukse juurde jooksma ning tõmbas ukselingist ja hakkas karjuma, et teda välja lastaks. Lõi käte ning jalgadega ust. Ma ei kaotanud oma närvi ning seletasin talle ikka ja jälle, et kõik on hästi. Meil läks tükk aega enne kui saime teda diivanile istuma ja uksest eemale. Selle peale kulus reaalselt vähemalt 20 minutit. Valveõde palus mul posile edasi öelda, et kui ta heaga ei taha maha rahuneda ning diivanile istuda, siis tuleb kasutusele võtta karmim meetod ning kutsuda kohale paar suuremat mees, kes teda vägisi peavad tuppa viima. Poisile pakuti enne seda mnna vaatama, et milline tema palat välja näeb, kuid ta keeldus ukse juurest liikumast. Poiss hoidist tugevalt ema kotist kinni ning ei lasknud lahti. Natuke aega hiljem kutsuti õks naisterahvas, kes oskas samuti vene keelt ning tema rääkis poisi ja tema emaga diivanil mõnda aega. Kuna poiss ei tahtnud endiselt mitte midagi kuulata, siis kutsuti paar suuremat meest, kes pidid poissi vastu tema tahtmist oma tuppa toimetama. Pärast seda viibis poiss pea terve õhtu oma voodi all.
Järgmisel päeval oli poiss nagu kannapöörde teinud ja teine inimene. Oli suhtlemisaldis ning mängis teise lastega, k.a ka praktikantidega ning minuga. Eesti keelt ta ei teadnud peaaegu üldse, kuid haiglas viibimise jooksul õppis ta üsna palju. Õnneks lahenes asi hästi ning poiss suutis kiiresti kohaneda.
Kuna ma pole ise varasemalt sellises olukorras olnud, siis oli otseloomulikult raske, kuid püüdsin jääda siiski rahulikuks ning proovida poissi maha rahustada. Raskeks tegi aga asjaolu, et ärevas ning vihases meeleolus inimene ei taha teisi kuulata, eriti kui on tegemist väga põikpäise noormehega. Kuid oluline on, mitte vihastada ning mida ma ka ise ei teinud. Ei jätnud ka mina jonni ning püüdsin edasi suhelda poisiga, kuigi enamik ajast ta lihtsalt ignoreeris mu juttu. Vahel jäi korraks kuulama, kuid ikkagi jätkas oma jonni. Ma püüdsin välja tuua positiivseid aspekte osakonna kohta. Näiteks, et siin on mitmeid toredaid lapsi, kellega ta saab rääkida ning koos mängida. Kui poiss minult küsis, kas telefoni saab siin kasutada, siis ma ütlesin, et vaid teatud aeg (30 minutit päevas) ning arvutit osakonnas pole, siis selle peale hakkas ta otsekohe jonnima ning ütles, et "Siin on igav". Tuleb kindlasti olla järjepidev sellises olukorras, et mitte alla anda ning tuleb säilitada rahu. Poisiga suhtlesin õrnal toonil ning kordagi ei tõstnud häält tema peale. Kui ma püüdsin õrnalt oma käed tema õlale asetada ja suunata istuma, siis ta ütles kurjalt, et ma teda ei puutuks. Kõige raskem asjaolu äreva ja rahutu patsiendi puhul ongi see, et ta ei taha kuulata, seega tuleb juttu pidevalt korrutada. Tema jutt tuleb püüda proovida pöörata vastupidiseks, mis pole aga üldse nii lihtne. Tähelepanu võitmine on raske ning antud olukorra puhul laheneski lugu niiviisi, et poissi sunniti vastutahtmist oma tuppa minema.
