Ülesanne nr. 7

Leia vaikne ja rahulik koht. Soovitavalt teha seda mugavas istuvas asendis, kuna pikali asendis võib magama jääda. (Võid taustaks mängima panna mingit mõnusat rahustavat muusikat). Sule oma silmad ning lase oma muredel (ärevusel) hajuda. Kujuta ette oma lõõgastuspaika. Kujuta seda oma vaimusilmas ette nii värvikalt kui võimalik - kõik, mida sa näed, kuuled, haistad ja tunned. 

Visualiseerides, vali enda jaoks välja see kujutlus (näiteks mõni koht, kus sa kõige meelsamini sooviksid olla), mis sulle enim antud hetkel meeldib. Ära vali kujutlust teiste soovituste järgi. Lase enda kujutlusel vabalt joosta ning vali see, mis on sulle kõige südamelähedasem. 

Näiteks, kui sa mõtled väikesele sillale vaiksel järvel, siis kujuta endale ette järgnevat:

(Pea meeles, et see on kõigest näide ning tuleb valida koht, mis SULLE meelsamini meeldib ning lase oma mõtetetel ning tajudel vabalt joosta). 

* Kõnni aeglaselt sillal ringi, märka ning taju värve ning tekstuure sinu ümber.

* Avasta kõike ümbritsevat oma meeltega, anna omale aega selleks.

* Sa näed kaugelt kuidas päike vaikselt loojub.

* Kuuled kuidas linnud kuskil lähedal siristavad ja laulavad.

* Sa tajud ning kuuled õrnalt, kuidas vesi vastu silla tugiposti läheb.

* Tunneta männilõhna su ümber.

* Kujutle, et istud nüüd silla ääre peal ning kastad oma jalad vette. Tunneta jahedat vett oma paljade jalgadega. 

* Tunneta ning naudi värsket sooja tuuleiili kõikjal enda ümber. Lase oma meeled valla!

Naudi seda sügavat lõõgastustunnet, mis sind endasse haarab, samal ajal avastades oma "rahulikku õnnekohta". Kui sa tunned, et oled valmis ning soovid lõpetada, siis ava õrnalt oma silmad ning tule reaalsusesse tagasi.

Ei ole vaja muret tunda, kui su mõtted vahepeal hajuvad sessiooni ajal ning kaotad järje. See on täiesti normaalne. Püüa aeglaselt ning sügavalt sisse hingata ning suuna oma mõtted kujutlusele tagasi, samal ajal rahulikult välja hingates. Ning ava uuesti oma meeled. Võid seda lõõgastusharjutust kasutada igal hetkel, kui tunned, et ärevus kasvab üle pea. 

Robinson, L., Segal, R., Segal, J., Smith, M. (2015). Relaxation techniques for stress relief.

http://www.helpguide.org/articles/stress/relaxation-techniques-for-stress-relief.htm

Ülesanne nr. 3

• Kirjeldada ühte õe/ämmaemanda töös ettetulevat olukorda/situatsiooni, milles patsient on ärevas seisundis

• Kirjelda, kuidas käitusid (käituksid) taolises olukorras.

• Kirjelda, mis on sinu arvates eriti raske äreva patsiendiga toimetulekul.

Viibisin sellel kursusel praktikal lastepsühhiaatria osakonnas. Ühel päeval tuleb sinna üks varases teismeeas poiss koos oma emaga ning kaasas oli veel üks meesterahvas. Nimelt oli ema toonud lapse osakonda haiglaravile, kuid poiss ei tahtnud sinna jääda ning anus ema, et nad koju tagasi sõidaksid. Ema ning poiss mõlemad olid vene keele kõnelejad ning kuna valves polnud antud hetkel kedagi, kes oskaks suhtlustasandil vene keelt, siis palus õde minu käest, et ma püüaksin poisi maha rahustada, rääkdes temaga rahulikult. Olin muidugi nõus. Ema hoidis poisil käest kinni ning kiskus teda endaga kaasa, et nad astuksid uksest kaugemale (seisid endiselt ukse juures ning see läheb lahti vaid võtmega ning sulgub automaatselt). Poiss oli väga ärev - aina korrutas, et nad lahkuksid ja ütles, et tema ei jää siia. "Mina ei jää siia. Siin on igav.". Aina korrutas neid samu lauseid. Algul rääkis ta vaiksemal häälel, kuid mingi hetk hakkasid tal pisarad voolama ning ta hakkas hääletooni tõstma. Lõpuks ta jonnis seal.

Ma püüdsin järjepidavalt poissi rahustada, öeldes talle, et siin ei ole nii igav ja kohutav, kui ta arvata võib. selgitasin, et seal on igas vanuses noorukeid, kellega saab suhelda ning erinevad mängud on. Valveõe sõnul rääkisin poisile, et tal tuleb jääda osakonda mõneks ajaks ning ema ei saa temaga jääda. Palusin, et nad istuksid laua taha. Poiss suutis seda korraks teha, kuid natukese aja pärast hakkas jälle ukse juurde jooksma ning tõmbas ukselingist ja hakkas karjuma, et teda välja lastaks. Lõi käte ning jalgadega ust. Ma ei kaotanud oma närvi ning seletasin talle ikka ja jälle, et kõik on hästi. Meil läks tükk aega enne kui saime teda diivanile istuma ja uksest eemale. Selle peale kulus reaalselt vähemalt 20 minutit. Valveõde palus mul posile edasi öelda, et kui ta heaga ei taha maha rahuneda ning diivanile istuda, siis tuleb kasutusele võtta karmim meetod ning kutsuda kohale paar suuremat mees, kes teda vägisi peavad tuppa viima. Poisile pakuti enne seda mnna vaatama, et milline tema palat välja näeb, kuid ta keeldus ukse juurest liikumast. Poiss hoidist tugevalt ema kotist kinni ning ei lasknud lahti. Natuke aega hiljem kutsuti õks naisterahvas, kes oskas samuti vene keelt ning tema rääkis poisi ja tema emaga diivanil mõnda aega. Kuna poiss ei tahtnud endiselt mitte midagi kuulata, siis kutsuti paar suuremat meest, kes pidid poissi vastu tema tahtmist oma tuppa toimetama. Pärast seda viibis poiss pea terve õhtu oma voodi all. 

Järgmisel päeval oli poiss nagu kannapöörde teinud ja teine inimene. Oli suhtlemisaldis ning mängis teise lastega, k.a ka praktikantidega ning minuga. Eesti keelt ta ei teadnud peaaegu üldse, kuid haiglas viibimise jooksul õppis ta üsna palju. Õnneks lahenes asi hästi ning poiss suutis kiiresti kohaneda. 

Kuna ma pole ise varasemalt sellises olukorras olnud, siis oli otseloomulikult raske, kuid püüdsin jääda siiski rahulikuks ning proovida poissi maha rahustada. Raskeks tegi aga asjaolu, et ärevas ning vihases meeleolus inimene ei taha teisi kuulata, eriti kui on tegemist väga põikpäise noormehega. Kuid oluline on, mitte vihastada ning mida ma ka ise ei teinud. Ei jätnud ka mina jonni ning püüdsin edasi suhelda poisiga, kuigi enamik ajast ta lihtsalt ignoreeris mu juttu. Vahel jäi korraks kuulama, kuid ikkagi jätkas oma jonni. Ma püüdsin välja tuua positiivseid aspekte osakonna kohta. Näiteks, et siin on mitmeid toredaid lapsi, kellega ta saab rääkida ning koos mängida. Kui poiss minult küsis, kas telefoni saab siin kasutada, siis ma ütlesin, et vaid teatud aeg (30 minutit päevas) ning arvutit osakonnas pole, siis selle peale hakkas ta otsekohe jonnima ning ütles, et "Siin on igav". Tuleb kindlasti olla järjepidev sellises olukorras, et mitte alla anda ning tuleb säilitada rahu. Poisiga suhtlesin õrnal toonil ning kordagi ei tõstnud häält tema peale. Kui ma püüdsin õrnalt oma käed tema õlale asetada ja suunata istuma, siis ta ütles kurjalt, et ma teda ei puutuks. Kõige raskem asjaolu äreva ja rahutu patsiendi puhul ongi see, et ta ei taha kuulata, seega tuleb juttu pidevalt korrutada. Tema jutt tuleb püüda proovida pöörata vastupidiseks, mis pole aga üldse nii lihtne. Tähelepanu võitmine on raske ning antud olukorra puhul laheneski lugu niiviisi, et poissi sunniti vastutahtmist oma tuppa minema. 

Ülesanne nr. 2

Selgitan ärevuhäirete kognitiivset mudelit number 3.

Inimesel avaldub sundmõte, mis on ärevuse vallandajaks antud olukorras. Näiteks kodunt lahkudes hakkab kahtlustama kas ta ikka jättis rõduukse kinni või lülitas triikraua välja. Järgnevalt hakkab mõtlema, kas välisukse ikka keeras lukku või mitte. Ta hakkab andma hinnanguid sundmõtetele. Hakkavad tekkima mõtted, et mis halba võib juhtuda, kui näiteks triikraud sisse jäi või ehk murrab keegi korterisse/majja sisse ning varastab midagi ära . Selleks hakkab ta kontrollima üle - vaatab, kas aken sai kinni või kas triikraud sai välja lülitatud. Ust lukku keerates kontrollib pärast mitu korda üle, kas uks ikka sai lukku ning tõmbab lingist mitmeid kordi (käitumisvastus) Inimene tunneb ärevust ning ta arvab, et peab vastutama antud olukorra eest.  Selleks hakkavad peale pidevad kompulsiivsed teod, millega ta püüab ärevust maandada (korduvad kontrollimised). Inimene usub ja tunneb, et korduvad sundteod aitavad maandada sundmõtteid ning omakorda ärevus väheneb. (uskumused rituaalide kohta) Sundtegude vältimisel tunneb ta kripeldust ning ärevus kasvab.  Nii tekkib aga kompulsiivne tsükkel, millest on raske vabaneda. Sest järgmine kord samasse olukorda sattudes tekkivad jällegi samad sundmõtted, mis viivad taaskord sundtegudeni.